Obsidian Entertainment poolt arendatud ning Square Enix'i poolt avaldatud mänguke. Kuigi Chris Taylor võttis arendusest osa (just tema oli ka esimese Dungeon Siege'i arenduse juures), pole tegu enam samalaadse mänguga. Kuigi effektide osa oli kohati päris lummav, ei saa see ligilähedalegi oma eelkäijatele. Paljugi on muutunud ning mängitavus paraku kannatab.
Juba mängu alguses antakse mängijale valik, kes ta olla tahab. See on esimene erinevus eelmiste mängudega. Diablo sundis ka mängijat valima, kes ta olla tahab. DS3 eelkäijad seda ei nõudnud, ning vastavalt mängus valitud taktikale (vibukütt, maag, sõdalane) tegelane vastavalt ka arenes.
Minu valikuks oli relvakütt, kes eeldatavasti peaks kõik vastased kaugelt maha nottima. Nii paraku ei läinud läbivalt terve mängu jooksul. Tihtipeale avastasin end kolli eest ringiratast põgenemas, sest ta oleks mu tegelase ühe löögiga tapnud...
Salvestamise meetod (mis tõenäoliselt siiski PS3 või Xbox' pärast sedasi lahendatud) võttis mind suisa pahviks. Võiks arvata, et autosave on tänapäeval juba elementaarne nähtus. Paraku mitte selles mängus.
Süngust jääb sutsu väheks ning mitmekesisust pole ka, mis eelkäijatel olemas oli.
Mulle meeldisid nii Dungeon Siege I ja II, kuid see mäng pole oma nime vääriline. DS (esimene) oli kõige lihtsama ülesehitusega ja parima mängitavusega RPG, mida ma eales näinud olen. Teine osa oli sama moodi nauditav! Seega DS3 puhul ilusam graafika ei kaalu üles head RPG'd.
[4/10]
0 kommentaari:
Postita kommentaar