Playdead poolt arendatud pisike pusle-platvorm mänguke, kus mängija ülesandeks on välja selgitada, mis siis lõpuks ometi juhtunud on. Maailm on meeletult sünge ning samas võrratult ilus. Graafiline osa sujub ilma viperusteta ning uurimist ja pusimist jätkub piisavalt.
Mängu suurim eelis on selle lihtsus ning hirmutamise effekt: igal sammul varitseb sind surm. Mängulusti lademetes! Hetkel ei meenugi ühtegi sarnase ideega mängu, mida ma oleks niivõrd nautinud kui seda samust.
Obsidian Entertainment poolt arendatud ning Square Enix'i poolt avaldatud mänguke. Kuigi Chris Taylor võttis arendusest osa (just tema oli ka esimese Dungeon Siege'i arenduse juures), pole tegu enam samalaadse mänguga. Kuigi effektide osa oli kohati päris lummav, ei saa see ligilähedalegi oma eelkäijatele. Paljugi on muutunud ning mängitavus paraku kannatab.
Juba mängu alguses antakse mängijale valik, kes ta olla tahab. See on esimene erinevus eelmiste mängudega. Diablo sundis ka mängijat valima, kes ta olla tahab. DS3 eelkäijad seda ei nõudnud, ning vastavalt mängus valitud taktikale (vibukütt, maag, sõdalane) tegelane vastavalt ka arenes.
Minu valikuks oli relvakütt, kes eeldatavasti peaks kõik vastased kaugelt maha nottima. Nii paraku ei läinud läbivalt terve mängu jooksul. Tihtipeale avastasin end kolli eest ringiratast põgenemas, sest ta oleks mu tegelase ühe löögiga tapnud...
Salvestamise meetod (mis tõenäoliselt siiski PS3 või Xbox' pärast sedasi lahendatud) võttis mind suisa pahviks. Võiks arvata, et autosave on tänapäeval juba elementaarne nähtus. Paraku mitte selles mängus.
Süngust jääb sutsu väheks ning mitmekesisust pole ka, mis eelkäijatel olemas oli.
Mulle meeldisid nii Dungeon Siege I ja II, kuid see mäng pole oma nime vääriline. DS (esimene) oli kõige lihtsama ülesehitusega ja parima mängitavusega RPG, mida ma eales näinud olen. Teine osa oli sama moodi nauditav! Seega DS3 puhul ilusam graafika ei kaalu üles head RPG'd.
Day 1 Studios poolt arendatud järg. Graafiline külg pole midagi erilist, nagu ka mängus nähtav. Madistamist jätkub ning surma saab ka nii mõnedki korrad.
Tasemetesse on peidetud tegelasi, kes mängijale lisapunkte jagavad. Jap, oluline roll paistab olevat punktiskoori kogumisel.
Snaiper on olemas, ei midagi erilist.
Nagu ka varasemalt öeldud, on punktid olulised. Siin pisike ülevaade, mida siis võimalik korjata on...
On ju kena?
Mõned levelid saab läbida lisavarustuses... Rohkem padruneid, rohkem hävingut...
Relvavalik on kohati väga oluline. Teatud vastastele on raske läheneda vale relvaga. Kilp on seejuures lihtsalt lahe asjandus, mis mängitavuse natuke keerulisemaks teeb (selle vastaselt ära võtmine, mitte selle kandmine)...
Ei midagi erilist, kuid ajaviiteks sobib kindlasti. FPS fännidele soovituslik.
Valve Corporation'i poolt loodud järg 2007. aastal loodud mängule Portal. Eelmine osa jäi mul mingil põhjusel mängimata, kuigi mootoriks oli vana hea Half-Life'i mootor. See mäng on lihtsalt võrratu!
Mängija ärkab test-keskkonnas, ning asub arvuti poolt genrereeritud teste läbima. Ülesanded varieeruvad ning on ääretult lõbusad. Kui mõned kohad on imelihtsad, siis teine kord tuleb kauem nuputada.
Oluline on igas tasemes linnukesed põlema saada. Selleks võib tarvis minna erinevaid vahendeid, mis kusagil tasemetes olemas on.
Loomulikult jälgib arvuti igat sinu sammu ning kommenteerib ka vastavalt. Lõbus!
Kohati on kaadrid sünged ja võimsad. Taseme disainijad on kõvasti tööd teinud...
Caution!
Mängu suhtes olen nimelt napisõnaline. See on üks nendest mängudest, mida FPS ja puslemängude fännid kindlasti peaksid proovima. Korraliku helisüsteemiga (ka muusika on oluline) ning täies rahus... Võrratu...
Ühtlasi on olemas ka mitmikmängija tugi, kus võrgus on võimalik veelgi segasemaid puslesid lahendada. Jällegi, väga lõbus! :)
Kui mänguga ühel pool, siis tuleks alla sikutada ka Ametlik soundtrack:
