Painkiller: Redemption

Üks järjekordne Painkiller. Esimene sellest seeriast nägi ilmavalgust 2004. aastal. Poola mängulootja People Can Fly meeskond sai inspiratsiooni FPS seeria mängudest: Doom ja Quake. Mängu tegevus toimus lossimüüride vahel, suurtel tasandikel ja muidugi ka põrgus. Igati põnev kraam.

Seekord tundub mootor olevat endiselt PAIN Engine ja Havok physics. Mängitavus on juba teine teema.

Demonic mode... Väga kuri värk... Juhtub enamasti iga 65 hinge tarbimise järel. Muidugi jääb sellest väheks, arvestades seda kirjut koletiste massi, mis igast nurgast peale tikub.

Selle mängu teevad lõbusaks Tarot kaardid, mis mängijale erinevaid omadusi juurde annavad (double damage, slow time, fast reload jne). Et esimesest levelist kaart kätte saada, oli vaja "finish the level". Minule, kui selle seeria esimese osa entusiastile, tundus see tingimus natuke naeruväärne. Eriti seetõttu, et ainuüksi esimesse tasemesse oli sokutatud üle tuhande koletise. Ka olid paljud relvad kohe algusest peale kättesaadavad, mis vähendab kõvasti mängurõõmu.

Tihti pannakse sind kinni imepisikestesse ruumidesse, kus jälle terve postu vastaseid koos. Tüütu! Ainuüksi esimeses levelis on tunda mõnitamise hõngu, kui sind teatud ustest läbi ei lasta. Muidugi selleks, et saaksid selja tagant lähenevad kollid ära tappa. Lõpuks ometi avaneb uks, mille taga on järgmine kinnine uks. No miks ometi? Näpuharjutused?

Teise taseme keskel otsustasin mängu kinni panna - jäädavalt. Teise raskustasemega mängides on quicksave (F5) ja quickload (F9) sinu parimad sõbrad... Kabelimats on garanteeritud.

Ei oska seda kellelegi soovitada. Originaalne Painkiller on hoopis teine teema!

Mäng on kaotanud selle, mis ta alguses eriliseks tegi. Korduvalt! Kahju!

[3/10]