Stoori pole minu jaoks mängude juures peamine. Tihti on ahvatlus vajutada ESC nuppu, et nii mõnigi cutscene vahele jätta. Selles mängus paraku nii ei saa, mis annab mängule suure suure miinuse. Iga cutscene tuleb läbi vaadata, olenemata sellest, kas sa oled mängu juba läbi mänginud või mitte. Üldjoontes tüütu.
Mängu tegevus toimub kahes ajas: minevikus ja olevikus. Oleviku osa ei meeldinud mulle üldse. Mineviku osa oli lihtsalt nii võimas, et mängi või mitu korda läbi. Olevikus olid esimesel versioonil ka mõned progemise kalad, mistõttu jäi see mul esimesel katsel pooleli. Mäng lihtsalt ei lasknud mind teatud kohast edasi. Peale kümneid loadinguid see siiski õnnestus, kuid tuju oli juba rikutud.
Mängus on pandud palju rõhku ajastule, et luua meeleolu ja tekitada õige ajastu tunne. Mängu loomisel olevat kaasa löönud kaks suurt ajaloolast, nii euroopast kui ühendriikidest. Nende sõnul on tulemus : super :)
Inimesed on realistlikud ning kogu see dünaamika, et saad ronida praktiliselt igal seinal, teeb mängu väga nauditavaks. Edasi arenedes saad rohkem varustust enda kasutusse, mis jällegi puhas rõõm.
Mängus on palju ronimist ning kõrgeid linna vaateid.
Linnu on kokku päris mitu ning linna meeleolud on ka erinevad. Kui Damascus tundub kirevate värvidega ja positiivne, siis Jeruusalem on jällegi melanhoolne ja külmades toonides. Linnad on jagatud mitmesse ossa, ning mängu alguses on sinu liikumisruum ka selle tõttu piiratud :)
Linnade vahel suurem maa-ala, kus samuti oma elu-olu. Ka seal on asju, mida teha. Näiteks vaateplatforme külastada.
Ilma hobuseta võtaks reisimine palju kauem aega, useful.
Minu isiklik rekord, palju ma ühes kohas rüütleid maha lõin.
Kui sulle meeldib Prince of Persia ja Tomb Raider, siis anna aga tuld!
[9/10]
0 kommentaari:
Postita kommentaar