Tom Clancy's Splinter Cell: Chaos Theory

Kui ma aastate eest esimest korda Splinter Cell'iga kokku puutusin, olin ma suisa vaimustuses. Selliseid mänge on vähe, kus on võitmise võtmeks hiilimine. Hea sõnaga tuleb alati meelde Commandos 2. Splinter Cell pole siin ka mingi erand. Aastate eest proovisin ära Pandora Tomorrow. Seekord aga
Chaos Theory.


Missioonid on lõbusad, nagu ikka. Vaadata pimeduse varjus näkku tüübile, kes on sinust meetri kaugusel. Üks löök, ning vaenlast pimedasse nurka peitma.


Ma ei ütleks et mäng väga raske oleks, kuid kõik missioonid nii libedalt ei läinud. Tihti on vaja nuputuda, kuidas ja kuhu minna. Oli ka kohti, kus tuli mängu mitmeid, mitmeid... mitmeid, mitmeid kordi taaslaadida.


Mängusaagal on muide 5 osa. Kuues osa on tegemisel.

(2002) Splinter Cell
(2004) Splinter Cell: Pandora Tomorrow
(2005) Splinter Cell: Chaos Theory
(2006) Splinter Cell: Essentials
(2006) Splinter Cell: Double Agent



Tihti on olukordi, kus otsene rünnak ei pruugi kõige otstarbekam olla. Realistlik? Muidugi. Ühest kuulist võib olla küll, et sind peatada. Pimedad nurgad on sinu sõbrad.


Üks meeldivaid asju mängus on peategelase suhtumine asjadesse. Dialoogid on humoorikad. Päris tihti ajas see mu suisa naerma :)



Hiilida meeldib? Proovi mõni Tom Clancy's Splinter Cell ära :)

Tahad rohkem infot? Wikipedia ja Google.