Prototype 2

Radical Entertainment'i poolt loodud järg 2009. aasta mängule Prototype. Väljastajaks on Activision, kellele ühtlasi ka Radical kuulub. Mootoriks on Titanium 2.0.

Prototype'i keskseks tegelaseks oli Alex. Selles osas tuuakse sisse uus osapool James Heller, kes on sõjaväelise taustaga ning keda Alex lahendusteni üritab suunata. Endiselt on teemaks Blacklight nimeline viirus, mis pahandust teeb ning elukaid muteerib.

Graafiline pool on ilusamaks tehtud, võrreldes eelmise osaga. Küll aga kaadrite arv sekundis (FPS) on allapoole kukkunud. Mina isiklikult usun, et nad oleks pidanud paremini mootorit optimeerima ja mängitavuse sujuvamaks tegema. Muidu täitsa tipp-topp. Maailm on suur (terve linn ikkagi), kus ronimist, lendamist, mööda maju jooksmist ja turnimist piisavalt. See pole kaugeltki Assassin Creed, siiski.

Mängus missioone tehes (ka kõrvalmissioone), areneb peategelane ning mängijale antakse võimalus peategelast vastavalt arendada.

Uuendusena on ka masinad (ka lennu), mida peategelane lammutada ja ka juhtida oskab. Mida kaugemale mängida, seda lihtsamaks mäng muutub (oskused tulevad kasuks).

Kohati on tegelaste vahelised dialoogid vürtsistatud paraja huumoriga. Lennukite (ja ka tankide) lõhkumine on tehtud palju lihtsamaks, kui see esimeses osas oli. Mäng teeb oma checkpointe, tänu millele rasketest kohtadest paremini edasi saab. Kui sinu masinavärk (tank, helikopter jms.) täristatakse praktiliselt pilbasteks, ning oled äsja mingi checkpoint'i läbinud, siis alustad eelnimetatud kohast koos täiesti terve masinavärgiga.

Mängus on ka mingid veidrad väljakutsed, mis minu jätsid küll külmaks. Mängu võiks lisada ka Suvaliselt tekkivaid kõrvalmissioone.

Miinusena nimetakski ehk seda, et mängu moootor pole kõige paremini optimeeritud. Graafiliste lisade välja lülitamine samas erilist jõudlust endaga kaasa ei toonud.

Kui muteerunud kollid ja TPS on sinu maitsele, siis proovi kindlasti ära.

[6/10]

Assassins Creed: Revelations

Ubisoft Montreal'i poolt loodud lisa võrratule mängule. Tegu on juba neljanda mänguga selles seerias. Ajalooliselt täpne ning graafika osas hämmastavalt ilus. Mootoriks on "Anvil & Havok physics".

Eelnevad mängud sellest seeriast:

(2007) Assassin's Creed

(2009) Assassin's Creed II

(2011) Assassin's Creed: Revelations

(2012) Assassin's Creed III

Seekord on mängu toodud mitmeid uuendusi, millest peagi lähemalt. Mängitavus on endiselt nauditav.

Kaarikusõit on täiesti ebarealistlik, kuid samas hea vaheldus.

Linnad on seekord madalamad ning (kõrgelt) kukkumist ehk selle võra vähem.

Üks uus lisa on oma huvide kaitsmine. Kui sinu kontrollitav ala satub rünnaku alla, on sul võimalus seda kaitsta. Selleks pead sa tõkked üles seadma ning ründajate lained sedasi tagasi lööma. Alguses on omamoodi põnev, kuid mingi aja jooksul muutub paraku tüütuks.

Tornid on paraku liiga ühekülgseks tehtud. Enam pole üles ronides mõelda vaja, sest nii või naa viib sind teekond sihile. Varasemates mängudes oli kohati vaja pikemalt mõelda, enne kui torni otsa suutsid ronida.

Pommide valmistamine on nii ja naa. Tean inimesi, kes ei teinud kogu mängu jooksul ühtegi pommi.

Vastaste tapmismeetodid on läinud veel kurjemaks ja effektsemaks. Ilus, mis muud öelda!

Nagu ikka, on võimalik "jubinaid" korjata.

Kahuriga laevu pommitamas? Priceless!

Tüli norimine meeldib mulle siin mängus vist enim. Muudkui nori ja tapa.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et mingil veidral põhjusel see mäng ei paelunud mind nagu eelmised kolm. Uuendusi on küll juurde tulnud, kuid mul oli tihti tahtmine mäng vahelduseks kinni panna. Eelmistega sellist asja polnud. Assassin Creedi fännidele on ka see kohustuslik!

[9/10]

Alan Wake

Remedy Entertainment'i (Soome firma) poolt loodud ja Microsofti Game Studios poolt välja antud sünge TPS, mis oma idee poolest kindlasti tähelepanu väärib. Kellele kõlab Remedy Entertainment võõrana, siis nemad on nii Max Payne kui Max Payne 2 loojad. 

Mängu keskseks tegelaseks on romaanikirjanik Alan, kes üritab oma naise kaduma minemise tagamaid välja selgitada.

Mootoriks: MAX-FX 3.0, Havok ja Umbra Occlusion Booster. Mootor on kohati kandiline (teatud liigutustele ei allu kenasti), kuid graafiline pool on nauditav.

Kõhedust tekitavaid hetki mängus jagub. Laskemoona leiab vähe, seega mööda lasta pole soovitatav. "Pimedas on asju." Pimeduse vastu aitab taskulamp, mis on selles mängus sinu parim sõber. Vaenlaste tapmiseks on siin-seal ka muid abivahendeid, nagu näiteks plahvatavad tünnid.

Pisut nagu Hitchcock? Tundub nagu oleks...

Tegu pole küll rallimänguga, kuid pisut on ka seda...

Palju on vihjeid, mida näeb vaid taskulambi valgusel. Enamasti juhatatakse sind laskemoona jms. juurde.

Üsna geniaalne on valgustite süsteem. Sõna otseses mõttes on hambad ristis, kui jooksed pimedas generaatori juurde ja üritad seda käivitada... ajal, mil kuuled kolle sinu asukohale lähenemas. Kas saad lambi õigeks ajaks põlema?

Minul jäi paraku mäng läbi tegemata, sest liiga palju jutuajamist pole minu jaoks. Vahekaadreid jätkub ning mäng sunnib sind läbi käima teatud kadalippe, et mängus edasi liikuda. Mängu mõte on siiski hea!

Fallout'iga seda siiski ei võrdleks. Sul on väga kindlad raamid, mille sees liikuda. Sünge on ta küll. Max Payne'il on aegluubis tulistamine, mida selles mängus pole. Graafiline külg on samas väga ilus. Kui oled Fallout'i, Max Payne'i või ka Dead Space'i fänn, siis proovi ka see ära.

[8/10]

Dungeon Siege III

Obsidian Entertainment poolt arendatud ning Square Enix'i poolt avaldatud mänguke. Kuigi Chris Taylor võttis arendusest osa (just tema oli ka esimese Dungeon Siege'i arenduse juures), pole tegu enam samalaadse mänguga. Kuigi effektide osa oli kohati päris lummav, ei saa see ligilähedalegi oma eelkäijatele. Paljugi on muutunud ning mängitavus paraku kannatab.

Juba mängu alguses antakse mängijale valik, kes ta olla tahab. See on esimene erinevus eelmiste mängudega. Diablo sundis ka mängijat valima, kes ta olla tahab. DS3 eelkäijad seda ei nõudnud, ning vastavalt mängus valitud taktikale (vibukütt, maag, sõdalane) tegelane vastavalt ka arenes.

Minu valikuks oli relvakütt, kes eeldatavasti peaks kõik vastased kaugelt maha nottima. Nii paraku ei läinud läbivalt terve mängu jooksul. Tihtipeale avastasin end kolli eest ringiratast põgenemas, sest ta oleks mu tegelase ühe löögiga tapnud...

Salvestamise meetod (mis tõenäoliselt siiski PS3 või Xbox' pärast sedasi lahendatud) võttis mind suisa pahviks. Võiks arvata, et autosave on tänapäeval juba elementaarne nähtus. Paraku mitte selles mängus.

Süngust jääb sutsu väheks ning mitmekesisust pole ka, mis eelkäijatel olemas oli.

Mulle meeldisid nii Dungeon Siege I ja II, kuid see mäng pole oma nime vääriline. DS (esimene) oli kõige lihtsama ülesehitusega ja parima mängitavusega RPG, mida ma eales näinud olen. Teine osa oli sama moodi nauditav! Seega DS3 puhul ilusam graafika ei kaalu üles head RPG'd.

[4/10]