Painkiller: Redemption

Üks järjekordne Painkiller. Esimene sellest seeriast nägi ilmavalgust 2004. aastal. Poola mängulootja People Can Fly meeskond sai inspiratsiooni FPS seeria mängudest: Doom ja Quake. Mängu tegevus toimus lossimüüride vahel, suurtel tasandikel ja muidugi ka põrgus. Igati põnev kraam.

Seekord tundub mootor olevat endiselt PAIN Engine ja Havok physics. Mängitavus on juba teine teema.

Demonic mode... Väga kuri värk... Juhtub enamasti iga 65 hinge tarbimise järel. Muidugi jääb sellest väheks, arvestades seda kirjut koletiste massi, mis igast nurgast peale tikub.

Selle mängu teevad lõbusaks Tarot kaardid, mis mängijale erinevaid omadusi juurde annavad (double damage, slow time, fast reload jne). Et esimesest levelist kaart kätte saada, oli vaja "finish the level". Minule, kui selle seeria esimese osa entusiastile, tundus see tingimus natuke naeruväärne. Eriti seetõttu, et ainuüksi esimesse tasemesse oli sokutatud üle tuhande koletise. Ka olid paljud relvad kohe algusest peale kättesaadavad, mis vähendab kõvasti mängurõõmu.

Tihti pannakse sind kinni imepisikestesse ruumidesse, kus jälle terve postu vastaseid koos. Tüütu! Ainuüksi esimeses levelis on tunda mõnitamise hõngu, kui sind teatud ustest läbi ei lasta. Muidugi selleks, et saaksid selja tagant lähenevad kollid ära tappa. Lõpuks ometi avaneb uks, mille taga on järgmine kinnine uks. No miks ometi? Näpuharjutused?

Teise taseme keskel otsustasin mängu kinni panna - jäädavalt. Teise raskustasemega mängides on quicksave (F5) ja quickload (F9) sinu parimad sõbrad... Kabelimats on garanteeritud.

Ei oska seda kellelegi soovitada. Originaalne Painkiller on hoopis teine teema!

Mäng on kaotanud selle, mis ta alguses eriliseks tegi. Korduvalt! Kahju!

[3/10]

Shank

Klei Entertainment poolt loodud ja EA poolt avaldatud külgvaates märul. Mäng oleks nagu koomiksist välja rebitud. Peategelane Shank on endine palgamõrtsukas, kes asub maffiale kätte maksma oma raseda tüdruksõbra tapmise eest.

Relvade valik pole küll suur kuid trikke on tegelasel piisavalt varuks. Graafiline külg on väga ilus ja mootor liigub ka hästi.

Kes saaks öelda "EI" kuueraudsele?

Not so tough now, eh?

Mäng on suhteliselt lühike, mis on pisike miinus. Mängitavus on hea. Hack'n'slash!

[9/10]

Braid

Jonathan Blow poolt arendatud platform-pussle mäng. Mängu peategelaseks on Tim, kes asub päästma Printsessi. Maailmad on kirjud ning nuputamist jätkub pikemaks ajaks. Nii lootusetu kui see vahest ka ei tundu, on mäng ometigi läbitav. Aja manipuleerimine teeb mängu veelgi segasemaks :)

Graafiline külg on suisa rabav. Heliefektid meeldivad mulle ka, nagu ka ülesehitus.

Ülesandeks on kokku panna pusle, mille tükid erinevaid maailmu kaunistavad.

Uhke, mis muud siin öelda ongi. Ilus graafika, hea mängitavus, palju nuputamist!

[10/10]

Assassin's Creed: Brotherhood

Ubisofti poolt loodud järg Assassin's Creedi seerias. Kõik selle seeria mängud on mulle varasemalt meeldinud. Õnneks oli see ka seekord nii!

PC versioonid:

(2007) Assassin's Creed

(2009) Assassin's Creed II

(2011) Assassin's Creed: Brotherhood

Graafiliselt on mäng sama mis AC2 aga uuendusi on terve posu. Seekord on vaid üksainus kaart, millel liikuda. Ei ole erinevaid linnasid ega maakondi, vaid üks kaart (välja arvatud üksikud missioonid teistes linnades/kohtades).

Mängitavus on endiselt lihtne. Selle mängu mootor on tehtud nii lihtsaks kui võimalik, nii et probleeme ei tohiks see kellelegi tekitada. Kolme klahviga saab panna tegelase nii liikuma, et ta ületab kõik takistused ja isegi hüppab õigel ajal. Võimas! :)

Lugu jätkub sealt, kus ta eelmises osas lõppes. Vaheklippe saab lõpuks ometi vahele jätta, kui näpud sügelevad ja on soov kohe lahingusse minna. Menüüst on võimalik valida ka treeninguruum, kus saab oma võimeid proovile panna.

Nagu ka varasemalt, on mängus lahendamist vajavad ülesanded. Selleks, et eriti tubli olla, tuleb arvestada lisatingimustega (nagu näiteks "Kill your target with the hidden blade"). See tagab 100% sünkroniseerimise aktiivse mälestusega.

Colosseumi pole veel Itaaliasse vaatama jõudnud, kuid mängus on ta küll väga kena!

Mõneti meenutavad missioonid Tomb Raiderit. Sünged koopad, mõnevõrra nuputamist ja mööda seinu turnimist.

Akvedukt :)

Tornide tippu ronimisel on pandud üha vähem rõhku. Seekord on tornidel ka teine funktsioon, kui niisama linnaosa kõrgelt uudistada. Seekord on vaja hävitada Borgia ülemvõim, mistarvis vaja tornidele tuli otsa panna.

As far as the eye can se...

Borgia torn leekides...

Lahingu osa on lihtsustatud. AC ja AC2 olid lahingu osas väga erinevad. AC ei kajastanud üldse vastase elusid. AC2 nõudis, et vastase kõik eluruudukesed tuleb ära nullida, enne teda maha lüüa ei saa. Tüütu. ACB laseb aga vastase blokist läbi murda ja tal kõri läbi lõigata. Minu isiklik surnuaed.

Nagu ikka, on missiooni lahendamiseks rohkem kui üks viis. Silent? Yeah, miks ka mitte?

See Rooma üles ehitamise teema on ka lahe. Borgia valitsus on jätnud asjad omasoodu, ning Ezio saab siis oma rahadega kõike üles ehitada ja ka endale osta.

Leonardo leiutab taas. Siin mängus on isegi tankid olemas :)

Liitlased...

Vastased kannul...

Uuendusena on ka transpordivahend: hobune. Avamaastikul võid suvalisel hetkel enda juurde hobuse kutsuda, kellel loojangusse ratsutada. Lihtsustab suurte vahemaade läbimist.

Mõnes kohas, peale korduvaid põrumisi, leiad viisi, kuidas teha kõik teistmoodi ja kordi lihtsamalt. See on üks nendest kohtadest :)

Kogutavad lipud. Mis funktsioon neil on, sellest ma aru ei saanudki. Koguda saab küll, jah... Kuid edasi?

Uuendusena on võimalik välja õpetada ka oma järglased, palgamõrvarid. Neid on võimalik käsu peale endale appi kutsuda. Kas siis kahekaupa (6 maksimaalselt), või viburahena. Teeb elu lihtsamaks küll :)

Näha on korralikku arendustööd mängu vallas. Uuendused on teretulnud ja Võrgumängu tugi on ka väga lahe. Mängurõõmu peaks jätkuma kohe mitmeks päevaks.

[10/10]

Roads Of Rome 2

Realore Studios poolt loodud platvormikas, kus mängija ülesandeks on ajapiires valmis ehitada tee (rada) ning ehk jõuab veel muudki. Ressursside kasutus ja kiirus on siinkohal võtmesõnadeks.

Mäng on ehituselt lihtne ja ilus. Üks ekraanitäis, palju siblimist ja ehitamist. Kui aega jääb nappima, muuda strateegiat. Proovi kivimurd enne kullakaevandust käima saada jms. Glory awaits!

[8/10]

Majesty 2: The Fantasy Kingdom Sim

Ma olen alati olnud suur strateegia fänn. See on üks nendest mängudest, mis on päris hästi tasakaalu viidud. Pusimist on palju ning mäng endiselt lõpetamata.

1C poolt loodud mäng, mis erineb paljuski temalaadsetest. Tegu on reaalaja strateegiaga. Mis siis selles mängus erilist on? Nimelt see, et mängija majandatav vägede hulk on piiratud. Iga üksuste maja kohta (Sõdalased, Vibukütid, Preestrid jms) on piiratud arv üksuseid. Oluline roll on ka Kangelastel, kes siis mängu kaalukaussi kõigutavad. Mängija saab iga taseme lõpus valida ühe üksuse, kes siis reservi pannakse ja teatud hinna eest uues mängus liituda saab. Kui üksus lüüakse maha, võid endale sama tegelase nullist üles arendada... Või siis surnuaiast teatud hinna eest "välja osta". Ressurssidega tuleb ettevaalik olla, et need otsa ei saaks.

Et rünnata vaenlast, tuleb nende ehitistele peale panna "pearaha". Mida suurem summa on, seda rohkemad on nende tapmisest huvitatud. Sama on ka kaardil ringi uudistamisega. Niisama keegi mööda metsi ja mägesid ei uudista.

Suured kurjad poisid, kelle tapmine pole lihtne ülesanne. Karm!

Graafiline külg on kena, nagu sellistel mängudel ikka. Meenutab palju Warcraft 3'e.

Ah et siit need zombie'd tulevadki? Let's finish this!

Mäng on teistmoodi, mis on hea. Mäng on palju raskem kui enamus strateegiaid, mida ma mänginud olen. Samas on tal väga palju laiendusi, mis peaks mängurõõmu tagama pikkadeks pikkadeks nädalateks!

Eriti lahe on ka jutustaja (narrator), kes sulle aegajalt õpetsussõnu jagab!

Kui sulle meeldib Warcraft 3 või Age Of Mythology, proovi ka seda.

[9/10]